Armumine on pime. Või pigem pimestav. Armunud inimene on pimestatud kõige imelisemast valgusest, mis olemas. See on ere. See on sädelev. See on soojendav. See on mõnusat kõdi tekitav. See on suurepärane. Armunud olla on ilus, rõõmus ja idülliline.

Mingi aja pärast hakkab inimene selles armumise pimestavas valguses paremini ja selgemini nägema. Ähmastest kontuuridest saavad selged piirjooned, värvid, kujud, varjud. Valgus muutub mitmekesisemaks. On rohkem valgust, on rohkem pimedust. On varje, on loojangut, on vikerkaari, on loojanguid. On erinevaid nüansse varieeruvates valgusemustrites. Valgus ja pimedus kogu oma uhkuses. Armastus.

Vot sellised mõtisklused tulevad pähe pool kaks öösel Riia mäel pingil lebades ja pilvist taevast vahtides.