Minu tagavaraplaan eluks alates 55. eluaastast (või umbes nii) on järgmine:

selleks ajaks kasvatan juuksed hästi pikaks,
õpin iseendale tegema perfektset krunni,
kannan ilusat musta sametkleiti,
hakkan Villa Margaretha kohvikuperenaiseks.

Ehk siis ärkan igal hommikul linnulauluga, keeran pikad juuksed perfektsesse krunni, panen selga kena sametkleidi ja lähen alla kohvikusse esimestele unistele ja varajastele külastajatele kohvi kallama ja hommikueinet serveerima.
Uurin, kuidas eelmisel õhtul noormehel peol läks, et kas ta ikka julges paluda selle eile silma jäänud kena neiu tantsule. Uurin väärika härra käest, mida lehes ka kirjutatakse. Annan vargsi silma pilgutades mürgeldavale poisikesele ühe küpsise rohkem, kui ta vanemad lubavad.

– – –

Ma kõnnin päevas korra-kaks Villast mööda ja uudistan, mis on muutunud võrreldes eelmise korraga. Pea iga päev on miskit uut või rohkem askeldamist maja sees ja ees.

Kui koht üks päev päris valmis ja avatud on, panen kleidi selga, kingad jalga, haaran punase käetkoti kaasa ning lähen sinna koogile-kohvile. Ja pühapäeva hommikuteks on mul aknaalune laud ka mõttes juba kinni pandud. Kui veel kellegagi koos saaks neid hommikuid nautida… küll oleks ilus. Aga on ilus niisamagi (: