Lumi on ilus, aga ebapraktiline. Ah, et miks ebapraktiline?

Mu punased saapad, nagu nüüd selgub, ei ole just kõige paremad märja ilma ja paksu lumega. Sest jalad saavad natuke märjaks. Kui jalad saavad märjaks, võin ma külmetuda, hakkan aevastama, nina hakkab tilkuma ja võin haigeks jääda. Seda ma ei taha.

Mu punane jope pole enam esimeses nooruses. Kui ma sumpan lumevallides ja vallide vahel, läheb nahk ikka märjaks. Kui nüüd tuul tuiskab ja tõmbab läbi jope ja üle higise selja, siis võib ka külmetuda. Ei, aitäh!

Sihtkohta jõudmine võtab rohkem aega. Kohale jõudes on püksid poolde säärde lund täis ja märjad. Aga kui mul on vaja viisakas ja korrektne välja näha?

Ja millal ometi saab panna selga punase jaki ja jalga punased tennised/kingad, kõlgutada jõe ääres kiikudes jalgu, jalutada käsikäes läbi tärkava pargi, otsida aias esimesi nartsisse ja sinililli?

Andke andeks või pange pahaks, kuid mina ei näe või taha vaadata lõpuks saabunud lume ja talve ilu. Hing ihkab sooja ja kevadet.

—

P.S. Ära mu väikest virinat nüüd nii tõsiselt ka võta. Arva, kes eile läbi tuisu tööle tagasi naastes istus arvuti taha ja koostas humoorika töölehe “Tere, talv!” ning selle kolleegidele saatis. ;)