Taas tekib tunne, et mõtlen liigselt ja võin sellega olemasoleva hea ära rikkuda. Tahaks, et kõik oleks nii-nii hästi, kuigi tegelikkus on kaugel sellest, et viimne kui detail, aspekt, nurk mu elus oleks suurepärane ja laitmatu. Ma ei saa niikuinii kõike ise korda teha ega mitte ka kohe. Ja kõik ei olenegi ainult minust, alati on teised, kes samuti seotud või mõjutavad.

Kas olen salamisi perfektsionist ja ideaalipüüdja?
Kas püüan liiga palju, kuigi saaks ka vähema vaevaga?
Kas tahan tõesti saada ideaali, kuid reaalsus astub vahele, ja kontrastide tekkimisel ongi elu ja tunded kui tugeval sinusoidlainel?
Kas ma mõtlen asjadele, mida pole, aga pidevalt mõeldes nad juhtuvadki? Ehk anna asjale nimi ja see juhtub. Ka halvad asjad.
Miks ma ei naudi hetke?
Kas olen veidi egoistlik ja tahan pigem saada, kui anda?
Miks murelikud ja negatiivsed mõtted tulevad vahel kergemini kui positiivsed?
Kas ma ise teen oma elu raskeks, sest muud moodi nagu ei oska?

Miks ma seda kõike ajusoppidest üles kaevan ja ennast vaevan?

Sest üldplaanis on ju pigem heam.