Emomuinasjutt

Ühes linnakeses, mis asus Emojõe ääres, elas üks tüdruk. Tüdrukul oli madal emoglobiinitase ja seepärast oli ta kogu aeg emotsioonitu ning väsinud. Kõigest. Tüdinud samadest jamadest, mis regulaarselt kordusid. Ta tahtis ära. Ta tahtis oma voodit, oma tuba, kaissu.

Ühel õhtupoolikul istus tüdruk mõttetus kohustuslikus seminaris. Ta oleks tahtnud osa ruumis viibivaid isikuid pastakaga visata ja karjuda “Laske meid ära! Miks me peame siin oma aega raiskama?” Ta mõtles, et pastakaots võiks kellegi kolpa kinni jääda. Rahunemiseks joonistas ta leheservale pool liblikat. Siis joonistas ta terve päikese ka. Siis ühe voodi ja kellegi teki alla. Ja bussi, mis sõitis Emojõe-äärse linna poole. Lõpetuseks visandas ta sõna kaiss.

Mis sellest tüdrukust edasi sai, ei tea keegi. Tema ise ka mitte.