Kummalisel kombel ilmub see inimene välja, kui vaja. Mitte alati, mõnikord. Võib olla need ongi need korrad, kui mul just Teda vaja on. Tükk aega on vaikus ja ühel hetkel alustab Tema (või mina, mõnel korral) vestlust nagu ikka. “Tsao! Mis teed?” Ikka siis, kui mõrad on natuke suureks läinud või ise ei jaksa olla.

Täna ajas ta mu kordi naerma. Mul oli seda vaja, sest kaks päeva olen suuremalt jaolt kirunud, muretsenud, energiapuuduses vaevelnud ja tusane olnud. Ta rääkis mulle oma teooriat mittesuureks kasvamise kohta ja andis paar vihjet, kuidas lapseks olemist pikendada. Ma kavatsen kuidagi järele proovida. Mina omakorda seletasin talle üht esinemise põhinõuannet, mida kolleegilt kuulsin.

Nüüd vist tuleb periood, mil rohkem suhtleme. Järgmise pausini. Järgmise suhtlemiseni. Ehk saab seekord teoks neid asju, millest juttu on olnud. Mõnusat ajaveetmist ja ringi hulkumist ja jutte. Ei midagi erilist. Noh, minu jaoks niimoodi sõbra-eriline on ikkagi…