Nagu üks esimestest nõnda soojadest kevadpäevadest, mil mantliga palav hakkab. Või nagu üks viimastest sügispäevadest, mis veel mantlita käia saab. Nii soe, nii mahe tuul, nii valgusküllane, nii sinine taevas. Vananaistesuvi.

“Comment ça va?”
“Très bien, merci!”

Käisin kinos. Film oli hindamatult armas ja vahva ehk “Hors de Prix”.

Jälle on hea ja ilus. Jõgi ja päike ja kiik-pink.