Kõige lemmikum ja oodatum sündmus. Kõige tartulikum vabaõhukino, maailma kõige nunnum ekraan, kõige ilmatrotsivam ja sõbralikum publik, kõige mõnusamad õhtu- ja öötunnid.

Publik tõestas oma truudust viimasel õhtul, kui tuul ekraani pikali puhus ning selle püstiajamiseks kulus kolmveerand tundi. Nagu paljud teisedki istusin ja kuulasin taustaks mängitavat Seal’i ja nautisin olemist.

Sadas vihma ja ma ei lahkunud. Oli külm, mõnel õhtul kõigest 6 kraadi, ja ma ei läinud ära. Sest külm ununeb ja varbad sulavad koju jõudes üles. Elamus on see, mis tõmbab ja lummab.

Esimesel õhtul ei jõudnudki filme vaatama, sest teised asjad juhtusid vahele.

Teisel õhtul algas minu tARTuFF meeldiva filmiga, milleks “Elsa ja Fred”. Südamlik lugu sellest, et armastus ei küsi vanust ning elu tahab nautimist enne, kui otsa saab.

Teine film “Loomu poolest metsikud” algas hoiatusega vägivalla ja vere kohta ning seda ka kohe sai. Sel õhtul mul polnud tahtmist vägivalda ega verd näha, seega võtsin suuna kodu poole.

Kolmandal õhtul jäi nägemata esimene film, kuid teiseks seansiks olin kohal. Bollywoodi toodang “AS Pulmareisid” sisaldas midagi igast žanrist: romantiline komöödia segatuna natukese draama, ulme (superkangelased!) ja märuliga. Muidugi ei puudunud traditsiooniline tantsimine ega laulmine. Üllatav oli geiteema sisse toomine filmi. Rahvas elas vägagi kaasa. Ühesõnaga – Bollywood on lahe!

Neljanda õhtu avafilmiks oli “Emma õnn”. Natuke tänapäevast ja realistlikku muinasjuttu meenutav lugu avarii teinud Maxist ja Emmast, kes ta enda hoole alla võtab. Muidugi juhtub neil armastus ja enne kui Max siit ilmast läheb, abielluvad nad. Nagu kurvas, aga õnneliku lõpuga muinasjutus.

Ja siis tuli klassika, mida ma tolle hetkeni näinud ei olnud – “West Side Story”. Teate, see oli naljakas! Mehed, kes keksisid ringi liibuvates kukepükstes ja olid muidu lakutud-silutud väljanägemisega. Muide, ühel neist olid roosad sokid! Story iseenesest oli dramaatiline, kuid etendamine kergelt koomiline. Tants oli suurepärane, aga see oli ka põhiline, mis mu huvi üleval hoidis. Teist korda ei viitsiks vaadata. Pealegi oli külm ka.

Viies õhtu tõi ekraanile “Triggeri”. Kui asjasse on segatud lapsed ja loomad ja kiindumus, siis ei ole suurt muud öelda.

Teine film “Molière” viis ajas tagasi kaunile Prantsusmaale. Peaosaline meenutas Johnny Deppi nooremat venda ja üks naisnäitlejatest Sara Jessica Parkerit. Intriigid, saladused, kavalad plaanid, võrgutamine, abielude sobitamine ja muu õukondliku elu juurde kuuluv… Mõnus komöödia sai kokku.

Kuues õhtu. Mu kõige lemmikum film (sai ka publikuhääletusel esikoha) – “Harold ja Maude”. See film ravis mind terveks eelmise päeva juhtumistest. Uskumatult peen ja tabav huumor pani kogu publiku muigama ja muhelema. Ma ei oskagi kirjeldada, kui kümnesse see film tabas. Ei välista, et 80aastaselt ei võrguta 20aastast poissi. Seda filmi peab nägema. Kui meeldib, meeldib. Kui ei meeldi, ei meeldi. Öeldi palju elutõdesid ja mõtteid.

Vastupidi pööratud teemaga film “Veenus” oli natuke häirivam. Dialoogid olid head ja nii mõnegi mõtte noppisin.

Tagantjärele siis sellised elamused ja mõtted.

Miski aga ei saa vastu tundele, kui istud riietekihtidesse pakitult klapptoolil ja ahmid endasse filmielusid.