Daki ütles, õigemini kirjutas ära, kuidas lood on selle kohaga.

Zavood. See on auk reaalsuses. Päriselt. Veits nunnu. Veits. Veits hull.

Nii ongi. Sa lähed sinna ja aeg ja kõik kaob kuhugi auku, nii et arugi ei saa. Enne seda nõustatakse sind ebamõistlikult alkoholi jooma ja peaaegu nii lähebki, aga mitte päris. Kohati on tunne ebamõistlik, aga kohati täiesti kontrollitav. Ja üks suits, mida tavaliselt ei tee, oli lihtsalt niisama. Sest suitsud olid olemas.

Oli mitu-mitu inimest, kellele tere öelda kas esimest või juba mitmendat korda. Sest enne on teretatud tänavanurgal ja siinsamaski. Mõnest terest saab ka pikem jutuajamine. Vahepeal tuleb üks kodanik ja ütleb zavooditõe. Ning Daki kirjutab teise. Ja neile lisanduvad veel Zavoodi päike ja Zavoodi moodi. Muide, ma unustasin muude juttude seas rääkida teile, kuidas mina ja Fox eile kaudselt avarii tekitasime. Sellest hiljem.

Üks hetk on kell vara-varahommik ja kodulaulu ajal võtab sind tantsima tüüp, keda sa enne tähelegi ei pannud. Tantsid ära ja hakkad kah minekule asutama. R., kellega solidaarsusest kauem koos istutud, läheb sama teed. Ongi toredam, ei pea üksinda jälle minema. Tee peale jääb Mäk, kust saab juustuburgerit. Süües kasvab isu ja hoolimata kellaajast ja kergest jahedusest, sest päikesetõus on jahe hetk, lähete tagasi ning ootate umbes kolmveerand tundi järjekorras, et veel süüa saada. Lõbustust pakuvad tüübid, kes nalja viskavad ning taksoga meie taga passiv koomik. Viimase akna juures otsustavad mehed paraadile minna. Heh!

Lõpuks seisad keset Turu tänavat, keset sõiduteed ja sööd friikartuleid. (Kui tihti sa ikka midagi sellist teed, eks ole.) Puude tagant tõuseb päike. Lõpuks tuleb otsustavalt jutud lõpetada ja koju jõuda.

Veits liiga nunnu ja veits liiga hull.