Ei saa jätta mainimata, et akna taga on lakkamatu kajakakisa. Tõsi, nüüd on see vaibunud võrreldes selle ajaga, kui päike peaaegu (öö)raamatukogu teise otsa taha oli vajunud.
Seda ka, et kuskilt heljub aimatavat kohvilõhna. Ma olen täna juba joonud suure tassi maitsvat kohvi. Paljas mõte teisest tassitäiest, mida ma endale järjekindlalt keelan, et mitte muutuda sõltuvaks, ajab kergelt nutma. Või hiilida korrus-kaks allapoole, et meeli rahustada?