Järgnev lõik on kirja pandud 3.mail ühes väga igavas seminaris.
Ma pean midagi tegema, näiteks kirjutama, et ma näoli lauale magama ei kukuks. Uni murrab. Hea väsimus, sest kontsert oli meeletult lahe. Need laulud, mehed, tantsupoisid (oh, see lokkis peaga tantsupoiss!), taustalauljad, valgus, show. See oli show. Neil Tennant oli šikk ja väljapeetud, Chris Lowe hoidis tagasi nagu alati. Laulud kõlavad seni mu peas, kord üks, kord teine, kord kõik koos. Ma ei kuula PSB-d vanamoodi, muusika sai uue hinguse, värskenes ja elavnes igas mõttes. See oli elamus. Wiii!
Mis sest, et PopIdiot ei suutnud rahvast soojendada, PSB sai sellega sekundiga hakkama. Nad astusidki lavale ootamatult, nagu ma arvasin pika pausi ajal eel- ja põhibändi vahel. Samal hetkel täitus saal hüüete ja plaksutamisega, mis järgnevalt üha valjemalt kõlasid. Publik ja meie Arabellaga seal hulgas elasime kaasa esimest hetkest viimaseni, mil PSB laval oli.
Pet Shop Boysi kontsert oli petshopboysilik show ehk siis minimalistlik, kuid efektne. Väikesele lavale suutsid end hiigelsuure ekraani taustal ära mahutada Neil Tennant, Chris Lowe, kolm tantsivat taustalauljat ja kaks tantsupoissi. Ekraanil jooksis videopilt, mida täiendasid kihvti liikumisega tantsupoisid ja taustalauljad. Mulle tohutult meeldis loo „Rent” esitus: ekraanil vahetusid sujuvalt punakad-sinised värvid, Neil Tennant istus ja laulis, tema selja taga tegi tantsupoiss teatud sõnade ajal kirjeldavaid liigutusi. Ma arvan, et kärts-mürts show ei pruugigi alati nii elamuslik olla kui minimalitslik. Pealegi, see sobib PSB stiiliga.
Neil Tennant nägi välja šikk, elegantne ja britilik. Just nii ja mitte kuidagi teisiti oligi kõige õigem. Ei saa salata, Neil oli lausa nii atraktiivne, et kuulutasin Arabellale, et nüüdsest on ta minu kenade meeste topis. Chris Lowe peitis end suurte päikeseprillide ja nokatsi varju, kuid oli siiski nähtaval. Valguspulkadega kaunistatud süntesaator ja värvilised pusad Chrisi seljas moodustasid omaette kompositsiooni lava paremas nurgas. Kenade meeste topi etteotsa aga tõusis lokkis peaga tantsupoiss, kes lihtsalt oli suurepärane. Ta nimi on Nathan ja ta liigub fantastiliselt ja on väga nunnu! Vahepeal oligi mu tähelepanu ainult temale suunatud. Kui ta laulu „Where the streets have no name (I can’t take my eyes off you)” ajal ilmus lavale kuldses kauboi kostüümis, oli see korraga tobedalt naljakas ning ahvatlevalt seksikas.
Häid ja veel paremaid, kui mitte öelda, et ainult parimaid laule tuli riburada pidi. Olin pidevas vaimustuses, et nad just seda või toda lugu esitasid. Kõik kõlas värskelt, kõrvu jäi muusikalisi nüansse, mida seni märganud pole. Nii palju, kui sõnu teadsin, laulsin kaasa. Kadestasin kahte kõrval fännavat kutti, kes kõiki lugusid peast kaasa laulsid. Ja arva, kas ma olen iga päev pärast kontserdi tundide kaupa PSB-d kuulanud? Ikka, sest veel ja veel on vaja.
Arabellega leppisime varem kokku, et päris lava ette ei trügi, aga väga kaugele ka ei jää. Nii saimegi koha ees keskel, kahjuks pikkade inimeste tsoonis. Tuli vaadata ühelt poolt ja teiselt poolt eesseisvate noormeeste kaela ja pead, kontserdi jooksul leidis nii paremaid kui kehvemaid vaatenurki. Arabella, kes seisis alguses minust paremal, jõudis lõpuks ringiga minu kõrvale vasakule. Mul on hea meel, et publik suutis viisakaks jääda ja ei hakanud meeletult seljas elama ega trügima. Oli piisavalt ruumi, et natukene tantsida, kätega vehkida ja kaasa hüpata. Sest mis kontsert see on, kui ei saa kaasa elada?! (Ma ei kujuta ette, kui rokk-kontserdil peaks istuma.)
Peaaegu kaks tundi ülivõrdes meelelahutust päädis ühislauluga „Go West”. Olin varem lootnud, et nad seda lugu ei mängi (natuke tüütuks juba muutunud) või et vähemalt see ei oleks lõpulugu. Tegelikult olin selleks hetkeks nii ekstaasis, et elasin täiega kaasa. Natuke kurb, et Neil ja Chris lavalt nii ruttu ja märkamatult kadusid. Ühtegi lisalugu nad ei teinud, näitlejate kombel kummardama samuti ei tulnud. Lõpp oli väga konkreetne, kuid see ei kahandanud sugugi mu vaimustust.