Mõnikord on mul kombeks suvalisel hetkel, kuid sagedamini mõne tähtpäeva või püha saabudes, koostada nimekirju. Otsin sahtlist tüki sodipaberit, kuhu veel midagi kribada mahub, ning panen sinna kirja sõprade-tuttavate nimesid. Nende nimesid, kellele ma tahaksin saata e-kaardi või sõnumi või keda kutsuda näiteks oma sünnipäevale. Alati saab nimekiri üsna pikk, sest toredaid inimesi, nagu välja tuleb, on mu ümber palju.

Ka eile hakkasin ma sellist nimekirja tegema, kuid mu mõtted jõudsid hoopis teisele rajale. See, et ma kedagi jõulude või sõbrapäeva või teab-mis-päeva puhul tervitada tahan, ei pruugi näidata ju reaalset suhet temaga. Sest on juhtunud, ja kindlasti juhtub ka edaspidi, et mõned inimesed ongi ainult häid-pühi-tuttavad. Umbes midagi sarnast teretuttavatele. Ma tean inimest, oleme ehk kokkugi saanud, lühemat või pikemat aega suhelnud, kuid meie teed ei ristu enam nii tihti või on tutvus pinnavirvendusliku sügavusega. Aeg-ajalt meenub „Ohhoo, tema on ka ju olemas, võiks suhelda”, kuid tegelikkuses piirdub kogu suhtlemine nendesamade napisõnaliste ja väheütlevate sõnumitega.

Samas pole lugu nii must ja valge. On ka neid inimesi, kellega tõepoolest kaootiliselt kokku saan või muul moel suhtlen, kuid kes siiski rohkem korda lähevad. Kelle juurde ekslevad mõtted rohkem kui mõned korrad aastas. Kes on mulle midagi rohkem andnud kui terekäsi. Kes on oma jälje jätnud mu rajale. Kellega saab arutada maad ja ilmad kokku ja lahku. Kes on minevikust pärit. Seda loetelu võiks veel jätkata. Neid pole palju, aga neid on. Vot nendele tahaksin ma sel sõbrapäeval küll märku anda „Tead, ma vahel ikka mõtlen su peale. Sa oled tore.”

Poolikut nimekirja paberitükil vaadates (seal on 25 nime ja jne) tundsin, et on tühine saata ühe kalendris äramärgitud päeva puhul neile kõigile kahelauseline kirjakene või salm SMS-iga. Ma parem kirjutan neile siis, kui nad mul taas meeles mõlguvad, ükskõik, mis põhjuseil. Või kui mul just neile midagi öelda on, olgu see pisikene „Tere hommikust ja head päeva!” või filosoofiline analüüs elust enesest.

Ehk sa imestad, sest mina nüüd imestan küll, miks ma nii palju kirjade ja sõnumite saatmisest kõnelen. Seepärast, et ma alustasin nimekirja virtuaal(molekulaar)sõpradest. See tähendab blogimaailmast pärit inimestest. Häbi mulle, et pole molekulaarseid sõprussidemeid ajatolmust regulaarselt suure hoolega puhtaks pühkinud. Siinkohal võiks tuua vabandusi seinast seina, eks ole. Ja ikkagi ma jõuaksin ringiga sinna, kuhu kindlasti paljud jõuavad, et õiged sõbrad ollakse ka sõbrapäevast hoolimata. Ju.

Lõpetuseks ei saa ma mainimata jätta tarkusetera, mille Fox kord ütles. Tõelised sõbrad on need, kes jätkavad sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.