Lõpuks sain endale uue mütsi ja suure pehme salli. Sall on sedavõrd pikk ja lai, et saaksin end sinna lõunauinakuks sisse mässida. (Sest ma ise olen ju väike.)

Jätkuvalt olen veendunud, et inimesed peaksid muumitrollidest ja karudest eeskuju võtma ning talvel magama. Sest väljas on kohutavalt kole. Lumi pole lumi, vaid sulalumi. Jalad saavad märjaks, igasugust vett sajab ülevalt alla ning taevast pole aegu näinud. Elektri- ja küünlavalgus ei korva päikesevalguse puudumist.

Parem võiks pidev öö olla. Hetkel, mil kell näitab 20:12, on väljas pime. Sama pime on ka kell 22:45 ja 00:32 ja 3:25 ja… Nii et vahet ju ei oleks. Suurema osa 24 tunnist on must, äärmisel juhul hall. Antud juhul on must ilusam värv kui hall. Musta öö taustal säravad lambid eredamalt. No mine jaluta õhtutundidel kesklinnas. Vaata, kui särtsakas on vilkuvad tuled raeplatsi kohal. Kui erksad on tuunitud puud Emajõe kaldal. Kui šefid on puud Barclay platsil.

Kesklinnast kaugemale liikudes võib veel siin-seal näha värvilisi elektritulusid. Ei pea pühade lõppedes kõiki värvilisi lampe ega kaunistusi ära korjama. Minugi poolest võiks ka suveöödel räästa all punased lambid põleda. Elava tule vastu need muidugi ei saa. Ent elav tuli räästas jäägu olemata. Piirdugem siiski küünlaleekide ja lõkkega.

Homne päev algab mu jaoks ebainimlikult vara – poole seitsme paiku. Lubadusi ja kohustusi tuleb ju täita. Ma tean, et nii kui ärkan, jään ootama päeva, mil lõputult magada.