Ma ootasin seda kuumadel suvepäevadel, mil üksi pingil istudes jalgu kõlgutasin. Nüüd siis on käes.

Teistmoodi, kui mäletasin. Rahvast on palju ja igal pool. Uued ja vanad, rebased ja kraadilised. Treppidel, koridorides, audikates. Tuttavaid nägusid on vähe. Kurvastavalt vähe. Mõned kraadised tegelased, keda niikuinii teatakse. Ei rohkem.

Panganäitsikud, kes reklaami- ja laenuohvreid jahivad, peavad mind rebaseks. Algajaks tudengiks. Aga kuidas sa saadki vahet teha? Siiski – ma tean juba, kuhu minna. Kas nad siis ei märka seda mu olekust, et ma tunnen end selles pikas hoones kui kala vees? Kuues aasta ju ikkagi… Nii ma põiklen kõrvale ja keeldun viisakalt.

Van 46 suur audikas on uue kuue saanud. Juba mõnda aega tagasi, aga ma alles eile nägin. Helerohelistes toonides seinad ja pingid (jah, ikka needsamad puust pingid), uus põrand, valgus ja erksus, uus tehnika. Vau! Oot, kus on vana audika hõng? Küll ta värvikihtide vahelt tagasi imbub. Sealt kõik algas eelminegi kord, algas ka seekord. Esimese korra audikas.

Tere ülikool.