Eilne kinoõhtu üllatas mind rahvarohkusega. Suurem osa sinistest toolidest oli hõivatud, kui ma raeplatsile jõudsin. Tagumistes ridades õnneks ruumi oli, kuid pidevalt varjas kellegi pea subtiitreid. Publiku seas oli näha hoolega valmistunud inimesi: kellel oli kaasas pleed, mida sõbraga jagada, või termos sooja joogiga. Nii mõnedki aga soojendasid end kangema kraamiga ja kosutasid vaimu snäksidega. Nagu kodus teleka ees. Ainult et telekaks 22×11 meetrit suur ekraan ja elutoaks kesklinn.

Õhtu teemaks oli seebine armastus. Esimene film „Armastuse otsimisest ja leidmisest” oli õnnetu lõpuga lugu abielupaarist, kes kaotas teineteist, sai uue võimaluse, kuid ühe pisikese nägelemise tõttu jäi ka sellest ilma. Lustakalt jabur film viis meespeategelase teispoolsusesse, teejuhiks hermafrodiitne Hermes Aphrodite. Naljadega pikitud lugu suutis siiski säilitada teatud tõsiduse, mis seisnes ka loo moraalis – sa mõistad oma õnne siis, kui selle kaotanud oled.

Teine film oli Bollywoodi toodang nimega „Kihlus ja eelarvamus”. Tunnistan, et mul on India filmide suhtes väike eelarvamus olnud, kuid seekord polnud selleks põhjust. Tõsi – kitšimaiguline, igas mõttes värviline, pillerkaariste tantsu- ja laulunumbritega film oli pigem komöödia kui draama, kuid sisaldas ka parajal hulgal põnevust, traagikat, ootamatusi. Ühesõnaga – midagi igale vaatajale. Äratundmisrõõmu pakkus Alexis Bledeli osatäitmine. Õnnelik lõpp tõi naeratuse näole ja pani jala koduteel tatsuma.

Eriliseks muutis eilse filmiöö aga Jim. Ma ei saanud lahkuda ilma talle tere ütlemata ja õnne soovimata. Jim võttis mu tervitused rõõmuga vastu ning pakkus viimase lõigu oma sünnipäevatordist. See oli parim püstijalu kell 2 öösel söödud tort. Hea oli kuulda ka seda, et talle Tartu tasapisi meeldima on hakanud. Nii vahva on Jimi siin linnas näha! (:

Kodutee läbi uinunud linna kulges naerusuiselt ja kekseldes.