Pärast eilset külaskäiku K. ja E. juurde, kus me neljakesi (sest Kristel oli ka) ühele suurele V.S.O.P.-ile otsa peale tegime, pole ma just eriti asine olnud. Kuigi peaks. Näiteks nädalavahetuse sõitu orgunnima (bussi-ja rongiajad, öömaja, kokkusaamised), ringi tutvustava reklaami valmis tegema (esmaspäevaks, silmatorkava ja meelitava), kahe nädala ajakava paika panema (loengud, koosolekud, muud üritused), mis muidugi nõuab märkmiku olemasolu… Nii et kontoritarvete poodi on ka vaja minna. Ja mingeid teha vajavaid pisiasju leiab kindlasti veel nagu voodi alt tolmurulle. See selleks. Homme on ka päev.

——

Fox says: no kuhu küll sina oma mälu pannud oled?

Vot ei tea. Kadus kuhugi. :P Aga ma olin tubli, et eile öösel teab-mis-sõnumeid teab-kellele ei saatnud. Nooh, aku oli ka tühi. Õnneks. Paranen vist sellest smõssimise haigusest.

——

Mulle meeldib üksinda öösel koju minna. Tänavad on tühjad. Autod ei sõida, mõni takso ehk vurab. Inimesi peale minu pole. Taevas on pilved, tähed, kuu. Kuidas kunagi. Pimedus on ka. Ei, vahel on ikka hea kellegagi koos pimeduses kõndida. Kuidas kunagi.

Soig-soig. Küsimusele vastan, kui suudan midagi välja mõelda.