Veetsin neljapäeva, reede ja tükikese laupäevast Pärnus. Fox pakkus nii peavarju kui meelelahutust otsast lõpuni. Lisaks sellele sai ka vanade ja uute tuttavatega kohtutud. Programm oli mitmekülgne: kaasaelamine tennisevõistlusel, jalutuskäik rannapromenaadil, kerge suplus meres, õhtused siidrijoomised siin ja seal, pikk õhtu/öö Foxi hoovis tähistaeva taustal ja naerutava seltskonnaga, autosõidud pimedas Pärnus, varavarahommikune ööklubis käik (kus võõrad tüübid kaklema läksid), kella 4.30am-ine burgerisöömine, 6 tundi und, hommikukohv ja bussisõit tagasi Tartusse.

Bussi tagaosa oli hõivanud poissmeestepidu pidav seltskond, kes sai alles sõidu ajal teada, et tegu ekspressiga. Seepärast kirjutasid nad pärast Viljandist mööda sõitmist tsaari ukaasi ning lasid peigmehel sellele kaasreisijate allkirju koguda. Nad soovisid saada metsapeatust ning küsisid kenasti teiste bussiliste luba. Bussijuht võttis nende palvekirja vastu ja lubas kaheminutise peatuse asemel kolmeminutilist. Mehed said metsas looduse kutsele vastatud ning tänasid bussijuhti ja kaasreisijaid kolmekordse “Elagu!”-hüüdega. Bussijuht vastas mikrofoni “Võtke heaks!” ning sai aplausi osaliseks. Lõbus seik värskendas pikka sõitu meeldivalt.

Eemalolek ühest linnast andis võimaluse asjad selgeks mõelda, kuid see ei õnnestunud. Niisiis lülitasin mõtlemise üldse välja ning lihtsalt olin. Kuulasin, vaatasin, rääkisin, naersin, mõtlemata mingitele sõlmedele ja pusadele, mis ühes linnas painajalikuks muutumas olid. Tarkusetera: et punktis A parem hakkaks, tuleb punktis B ära käia. Ja nii ongi.