Enne ärkamist näen vahel poolunenägusid. Täna hommikul ka.

Sõitsin taksoga Tema juurde. Narva mäel jäi takso foori taha või ummikusse toppama. Taksomeeter jooksis, aeg samuti. Otsustasin jala edasi minna, kuna Tema juurde oli sealt vähe maad minna. Hakkasin väljuma, kui meenus, et arve tuleb ka maksta. Taksojuht ütles summaks 62 krooni, kuid mul oli ainult 45 krooni. Mis siis, et rahakotist võtsin välja ühe koidula ja ühe tammsaare, kokku andsid need ikkagi 45 krooni. Pabistasin, mis nüüd küll saab.

Õnneks oli nooremapoolne meestaksojuht mõistev ja pakkus, et sõidame mõne sularahaautomaadi juurde, et ma saaks raha välja võtta ning puudujäägi ära maksta. Teadsin, et mul pole arve peal piisavalt raha, aga taksojuhile öelda ei julgenud. Järsku sõitsime pealinna meenutaval tänaval, suurte majade tuled õhtuhämaruses põlemas. Taksojuht jutustas midagi ja mina mõtlesin, mis ma küll teen. Olime väga kaugele sõitnud minu soovitud sihtkohast. Ei saanud nagu midagi.

Järgmisel hetkel olime uuesti Narva mäel ummikus, mina hädas maksmata arvega. Palusin edasi sõita, lootes, et mu ootamatu ukse taha ilmumine ja palve natuke raha laenata Teda ära ei ehmata. Ma pole enam kindel, kas ma sain taksoga Tema maja ette, kas Ta ootas ukse peal ja maksis nurisemata mu arve või leppis taksojuht 45 krooniga ja kõndisin viimased sajad meetrid Tema majani. Aga miks ma üldse Tema juurde läksin?