Neljapäeva õhtul sai tudengipisik minust siiski võitu ja ma käisin öölaulupeol. Kassitoome oli rahvast täis kui supikauss. Kõik oli tore, kuid oleks toredam olnud, kui me (mina ja S.) oleks endale ka laululehed varem hankinud. Peast sõnu eriti ei teadnud, välja arvatud „Iga mees on oma saatusesepp…”, mida mürinal kaasa lauldi. Poole peal sai isu nõlva peal seismisest täis ning lipsasime Püssikasse varbaid soojendama. Paar tantsu, mõned sõnad Trummariga ja kodutee sai jalge alla võetud. Aga siis…

Siis nihkus taustsüsteem paigast. Tundsin end valel ajal vales kohas vale tundega olevat. Kõik, mis oli tore näinud, polnud seda enam. Sest kaks ja pool neljapäeva ööd polnud mul tavapärast neljapäeva ööd. Minu oma neljapäeva. See ehk tõukaski mu mingisse intervalli, mis polnud meelepärane. Ma kadusin enese eest. Kogemata, tahtmatult, pooleldi sunnitult. Kusagil ei tundunud hea, ei siin ega seal. (Palun vabandust sinu käest, et sa seda tunda said.)

Järgmisel päeval leidis mind üles salakaval kevad. Ninas kõditab nohu ja ajab pidevalt aevastama. Kui oleksin nädalavahetusel meestega paadimatkale läinud, veedaksin järgmised tähtsad nädalad kopsupõletikus. Reede õhtul kiikusime Kristeliga Emajõe ääres ja arutasime suhete teemat. Tunnen, et olen sel alal täiesti võõras tegija. Ei oska muud, kui ära kuulata ja kulunud sõnu öelda. See selleks. Meiega liitus veidi hiljem Kiusu, käisime pannkooke söömas ja maandusime lõpuks lastemänguväljakul. Proovisime kõik atraktsioonid läbi, lemmikuks sai karusell. Sõitsime sellega umbes 15-20 minutit, nii suure hooga, kui vähegi suutsime teha. Kihvt oli! Lõpetasin, kui pea hakkas ringi käima ja süda kergelt läikima. Nagu pohmakas oleks olnud. Lapsepõlve rõõmud 15 aastat hiljem.

Laupäevane paadiralli meeldejäävat muljet ei jätnud, liiga tuuline, liiga jahe, vähevõitu paate ja šõud. See-eest õhtu, see õhtu… Mõtlesin ikka väga tükk aega, kas minna või ei. Lõpuks läksin. Ursulat kuulama-vaatama. Rahvast oli Püssikas murdu, õnneks sain tuttava tuttava lauda istuma. Istusime vaid nii kaua, kui Ursula lavale tuli. Tantsisime pingi peal, sest põrandal polnud enam ruumi. Julgemad ronisid laudadele kaasa elama. Õhk küteti hetkega kuumaks, kohati laulis rahvas bändist üle. Toimus üleüldine vennastumine-õestumine, õlletopsid käisid käest kätte, võhivõõrastega rokiti sõbralikult koos nagu muiste. Elasin samuti täiega kaasa. Ursula oli äge. (: