Astusin kaubamajast välja just sel hetkel, kui Jim, Daki, Maia ja K. Riia tänava ülekäiguraja juures seisid, roheline tuli süttis ning Jim tuhatnelja bussijaama poole tormas. Kella üheksase bussi peale, nagu viiv hiljem Dakilt kuulsin. Ülejäänud aga ei läinud bussi peale, vaid tudengipäevadele. Liitusin seltskonnaga. Suundusime raeplatsile, kus pidi toimuma Tõnis Mäe kontsert, kuid see oli üle viidud ajaloomuuseumisse. Nähes, mis rahvamass Toomele suundub, loobusime kontsertist. Selle asemel platseerusime Pirogovis. Vahepeal oli seltskonnaga liitunud ka Urmet.

Daki istus pingile, teised seisid poolkaares tema ümber. Dakist sai rühmajuht, ümarlaua liider, nii poolkogemata kui ka seepärast, et tema nimi oli tähestiku järgi kõige ees. Hiljem Zavoodi minnes selgus, et Dakiga ei pea keegi tempot, vaid longiti tükk maad tagapool.

Vestluse käigus sai meile selgeks, kui palju on meie ümber nähtamatuid inimesi, kes tegelevad nähtamatute asjadega. Päris judinaid tekitav, kaspole? Ja kas te teatsite, et tudengipäevade raames toimub tikukorjamise võistlus? Tartu linna peale on laiali puistatud märgistatud tikud, mis tuleb üles leida ning žüriile viia. Kes kõik tikud üles leiab, saab auhinnaks vanapaberit, mida tudengipäevadel võidu peale korjatakse. Aga konks on selles, et need tikud on nähtamatud ja mägistus on ka nähtamatu. Ja need nähtamatud tikud tuleb viia nähtamatule žüriile. Ja kogu see teave sellest võistlusest on ka tegelikult nähtamatu. Teatud valguses on ainult näha või siis, kui sidrunimahala peale pritsida.

Otsustasime luua uue A-rühma. Dakist saab, nagu arvata, Hannibal, Maiast saab B.A., Urmetist helikopter (või Face? või Murdoch? ei mäleta enam) ja minust saab buss. Muidugi tuleb ka vastavaid muudatusi teha. Daki näiteks hakkab musti nahast kindaid kandma, sigarit tõmbama ja tõdema, et talle meeldib, kui plaanist asja saab. Maia muutused on kõige äärmuslikumad: ta peab muutuma mustanahaliseks, tegema uue soengu ja kilode kaupa kuldkette kaela riputama. Minule kui bussile maalitakse punane triip. Kuna bussi tulistatakse kõige rohkem ja ta muulgi moel palju viga saab, keevitatakse ja putitakse mind üsna tihti. Aga siis käis Urmet välja idee, et me võiksime erineda ning hoopis veduri-vaguniga sõitma hakata. See oli päris hea mõte.

Kell midagi paiku hakkas külm isegi meie ümarlaua juhatajat, kes muidu jahedust miskiks ei pea, näpistama. Läksime Zavoodi teed jooma. Mina polnud seal ammu käinud. Tänu uuele ventilatsioonile oli nähtavus paranenud ja oli ka rohkem õhku hingata. Istusime kipaka laua taga (väga oluline teada, eks ole?). Teed joodud, jutud otsas, liikusime kodu poole. Urmet rabas veel viimaseid kilde ning mina ja Daki suundusime taksopeatusesse ja sõitsime koju. Tudengipäevad said avatud.