Eile kutsus Kristel mind välja, käisime Pattayas närve puhkamas. Istusime kõige kaugemas nurgas diivanil ja kirusime rasket (kooli)elu. Klubis viibivaid väheseid inimesi vaatlesime ka. Naljakas oli. Kuid kaugele nurka pugemine ei päästnud meid siiski igasuguste tüüpide eest. Mõned koomilisemad seigad seoses nende tüüpidega:

• saime teada, et Tartus sõidavad trammid, üks liinil Atlantis-Pattaya, Herne tänaval on ka peatus;
• kaks tüüpi istusid kinni, said pool aastat tagasi välja ja klubisse tulid nad otse Londonist;
• samad tüübid: “Kas te olete ka kinni istunud?”;
• valge särgiga tüüp: “Kas te olete tõesti Tartust?”;
• valge särgiga tüübilt saime teada, kuidas tegelikult klubis käituda. Kui meesterahvas kutsub tantsima, küsi esmalt, mis marki auto tal on. Kui on õiget marki, siis võib tantsima minna. Kui ei ole, ära mine tantsima. Kui sa ei suuda otsustada, siis lase mehel endale jook osta, rüüpa märjukest, mõtle ja lase mehel end korduvalt tantsima paluda. Meid kutsus valge särgiga tüüp tantsima seepärast, et meie ei olevat “mis-marki-auto-sul-on?”-tibid;
• purupurjus tüüp kuulutas minu ja Kristeli lesbideks, hiljem käis ta veel mitme sõbrannadepaari juures, aga ei tea, mida ta neile ütles.

Mine veel klubisse, päris palju asju saab teada seal.