Päike kütab läbi akna parema poole kuumaks, tekitab unisust ja head meelt, et taevas pole lumepilvedest hall. Natuke kevadet on õhus. Seda natukest on ainult päikese käes, sest varjulises kohas vilistab vaid jahe tuul, meenutades talve jätkuvat kohalolu. Aias on lumi põlvini, seega esimesi lumikellukesi on täiesti mõttetu otsima minna.

Juhendajaga jõudsime järeldusele, et ANOVA tulemust ei anna ning töösse läheb sisse ikka minu esialgne PCA. Tore lugu küll. Vähemalt on see saaga lõpule jõudmas. Tähtaeg on 20. mai ja kaitsmised 1.-2. juuni. Kaks kuud ja ma saan baca kätte.

Ootan ja kardan kevadväsimust. Haiguse ajal magasin palju, aga uned pole ikka täis magatud. Täna nägin endist kooli unes. Jooksin kooli staadionil ja unustasin pärast kekaõpsile öelda, et ma jooksmas käisin. Koridorid olid käratsevaid õpilasi täis. Ootasin kedagi vana kunstiõpetuse klassi juures. Mul oli käes ajakiri, kus oli juttu Phil Collinsist. Kuskilt kostis üks tema lauludest, mida ma tasakesi kaasa laulsin. Silitasin heldimusega Collinsi pilti ajakirjas. Mäletan veel, et jooksin korduvalt kolmanda ja teise korruse vahet. Põhjus ei meenu. Midagi ma seal asjatasin. Ma pole viis aastat oma koolimajas käinud.

Haa, otsustasin end viimase aja Eesti muusikaga kurssi viia. Laenasin rampsist selle tarvis Ursula plaadi. Kui õde S. kuulis, mis plaati ma kuulama kavatsen hakata, kukkus ta protestima. Kunagi mainis ta midagi “Tifferi” kohta, et närvidele käib või nii. Mingi kala tal selle looga. Aga ma kuulan Ursulat ikkagi. Ja muid kah.