Nii, panin Liisi Koiksoni plaadi „Väike Järv” mängima. Sain selle sõbrannalt kingituseks. Ta ei teadnud, et ma seda soovin, kuid ta oli minule mõelnud ja nii ma selle saingi. Hästi armsad laulud, ma ei oodanudki, et see mulle nii meeldib. Aga miks ma seda ütlen? Need lood on kirja kirjutamiseks just sobilikud. Ja kui ma niisama neid kuulan, tekib ikkagi tahtmine kirju kirjutada või midagi head lugeda.
Kirjutasin just Okale kirja. Sahtlis ootab ka üks kiri lõpetamist ja teele saatmist. (Et ma ei unustaks marki osta.) Võiks nii palju mõtteid sõnadeks teha, aga mõned asjad peab endale ka hoidma.
Vahel on targem oma saladused enda teada hoida.
Liisi laulud on paitegevad. Iga päev ma kuulan korra vähemalt. Algul leidisn ühe loo (”Sõbrale”), siis teise (”Väike järv”), mis nagu oleks minule või minust. Võiksid olla. “Palavik” oli lemmik, kui endal ihutemperatuur 38 kraadini oli tõusnud. Õhtu, mahe valgus, ise ja need lood. Idülliks pole palju vaja, isegi haiguses. Kuulan ja olen pai.
Vahel on sul lihtsalt õigus.
Asjad juhtuvad siis kui sa ise tahad.
Palju juhtub selliseid asju, mida ei taha.
Armastus on see tunne, mis ütleb mis on õige.
Kui sa leiad õige siis on armastus.
Kuidas seda teada? Sa lihtsalt tead.