Sadamateater on mõnusalt soe. Maandun teisel korrusel, kust saalile hea ülevaade. Rahvast on vähe, võiks kordi rohkem olla, aga kuna juba viimane bänd lavale läheb, siis arusaadav.

Esimene kaotus: münt ja kivi mu teksade küljest. Krt küll! Minu ilusad teksad polegi varsti enam nii ilusad, kui niimoodi edasi läheb.

Pisar (kujutletav). Viha, mida toidab must meel ja tühi kõht. Rsk! Ikka need mured painavad. Kõik on valesti. Ja s**** muudkui tuleb. Nutaks, vihaga kohe.

Viimane bänd rokib, aga rokib mu läbi. (<--- Mida iganes ma selle lausega mõtlesin.) Müra on veel ees: eelmise aasta parim bänd Analysis ja selle aasta parim bänd. Vaheaeg. Kohviletis palun tassi kakaod ja pannkoogid moosiga. Saan tassi kohvi ja pannkoogid moosiga. Kas kakao kõlab nagu kohvi? Kriban pahameele väljaelamiseks ja esmaste muljete jäädvustamiseks segase käekirjaga midagi paberilipikule. Aa, nt "Viimane lugu oli hea. Natuke vaeva ja sellest saaks hittlugu. Ma kuulaks küll miskit säärast." ja "Nunnukas poiss kaks lauda edasi. Naeratus. Paber otsas. Tahaks laulusõnu kirjutada." Tagasi saalis. Rokib Analysis. Hästi rokib, aga heli võiks sutsu parem olla. Mõned tüdrikud lähevad lava ette hüppama. Keha läbivad müravärinad aitavad pinget pisut maandada. Kutt kella 10 suunas: müts, prillid, pusa, teksad (a la teatud keegi). Me like it. Me want him. Silmanurgast vaatan uut silmarõõmu, samal ajal naudin musa. Bänd otsas, kuulutatakse võitjaid. Parim bänd 2006 on Ruupor, kes end laval valmis seab ja uuesti laulma hakkab. Nad on head. Mu lemmik läheb minema, kitarr õlal. Natu kurb. A parem olla kui päeval. See on ka hea.

Homme siis järgmisele rokkimisele.