Tali on tagasi. On krudisev lumi, on nina näpistav külm, on klaar taevas ja helklev kuu. Teejoomise aeg. Arusaamatutel põhjustel ostetud vein on ka olemas. Ootab küllakutset ja öiseid jutte.

Esimene kiri Okalokapikult oli mu postkasti potsatanud. Ma otsin kuskilt raamatu “Kõnelused tiigriga” ja loen selle läbi, küllap sinule mõeldes. Aitäh lugemisidee eest! :)

Kolmapäeval käisin naistega klubis, Pattaya turul. Oi, milliseid partiisid, kurve, konte, farmi-gaabrieleid, näpuviskajad, väänlejaid ja muid tegelasi seal näha saab! Muusika asemel oli vaevu talutavate detsibellidega müra, mille saatel paar tundi end tantsupõrandal liigutasime. Tundsin end tühja värvilise kestana, kuid siiski miskitmoodi sisukamana kui see käratsev mass. Polnud minu tass teed. Unustan selle kogemuse. A CT-sse võiks minna kunagi…
Kirjutasin telefonidest ja mõtlesin kirjutada armidest, aga ma ei tea, kas neid tekste siia panen. Kui sa lugeda tahad, siis ma panen. Ei midagi erilist tegelt. Kirjutamisest rääkides, siis kaks kaastöö asja mõlguvad endiselt ainult mõttes, paberil veel ei midagi. Ma katsun sellega nüüd tegeleda, siis saad sa, Daki toimetada.

Ma nüüd loen teid.