Tahtsin täna oma kirjatöö kallal nokitseda, kuid tuju täiesti ära. Alustasin ja viskasin natukese aja pärast kõik nurka. Põrnitsesin arvuti ekraani, alustasin uuesti, ei saanud kuidagi parem. Väljas sadas lund, ilusat lund. Panin riidesse ja tulin kõndima. Ogahelbed langesid mu näole, kui taevasse vaatasin. Hakkas kergem. Kõndisin kuni Van 46 majani, piilusin e-postkastidesse, ehk on kirja kelleltki. Ei olnud kelleltki, kellelt tahaks.
Siis ütleb sõbranna mulle MSNis, et täna naistega klubisse minek. Ma ei taha minna, mul pole tahtmist. Baca hoiab kinni. Tahtsin vaid end tuulutada ja siis poole ööni asjaga tegeleda. Aga nagu ei jäeta enam võimalust. Oleks varem teadnud, et nad minna tahavad. Oleks teadnud küll, kui mobiil poleks välja lülitatud olnud. Aga oli.
Ja ma tahan omaette olla. Päris üksinda. Üksi ruumis ja ajas. Ma igatsen juba pikemat aega iseendaga olemise aega ja kohta. Et saaks olla vabalt, teiste pilkude alt ära. Alati on keegi kusagil läheduses. Räägib, astub, viibib minu isiklikus tsoonis. Ukse kinni panemine pole lahendus, ma tunnetan ikka kellegi teise kohalolu.
————
Usutavasti jõuan veel kordi imestada, mida mina Temale ja Tema minul eile ütlesime.
Kui lumehelveste pealt lugeda siis ei saagi varsti enam aastat kokku.
Sestap tuleb suhtuda kirjatöösse kui paratamatusesse ning teha seda
järjekindlusega, mis Pakasetaadile silmad ette näitaks. Hei, varsti
on kevad ning midagi võiks valmis olla kui kiireks minema hakkab.
Kas sa tahaksid olla üksi kevadel või meeldib rohkem talvel?
Üks olemiseks on alati mingi põhjus, põhjus mida ei saa jagada
teistega. Tahtmine tekib murest, mida ei suuda lahendada ning
justkui üksindus lahendaks muresid. Ükskord lugesin blues’i kohta,
miks inimesed seda armastavad, miks siis? Aga sellepärast, et
kurvastada on nii lihtne. Ära kurvasta, kuula õige pisut blues’i
ning mõtle sellele milline sa oled. Enesekindel, julge ja
ambitsioonikas. Ise nii ju ütlesid -> “Kord nii, kord naa”.