Kellad tiksuvad. Iga kell omas rütmis, oma kõlaga. Sekundite kakofoonia.
Kraan tilgub. Pots!-pots!-pots! maanduvad veepiisad kraanikausis.

Mul ei tule und. Aeg on öö, kolmas tund saab varsti täis.

Keset tänavat, keset sõiduteed koju kõndides üritasin üksikut lumehelvest püüda. Ebaõnnestunult. Neid oleks justkui puistatud, hõredalt ja näpuotsatäis. Lund, lund on vaja.

„Veel jäänud mõned read…” laulab Liisi Koikson. Ilusasti laulab ilusaid sõnu. Tekitab tahtmise kirju kirjutada. Vedada paberile siniseid jälgi, mis Sinu, Tema ja Teised naeratama panevad. Minu ka. Võib olla läbi pisara, ent siiski.