Kustutan üht oma elektronpostkasti aegunud ja mittevajalikest kirjadest. Uskumatu, millist jama mul seal leidus! Teateid, reklaame ja paarirealisi kirju, mida olen kindlasti korra või paar lugenud, ent mingil meelehärduse hektel mitte kustutada tahtnud. Tegelikult polnud neis kirjades midagi väärtuslikku. Nii et “kustuta” nupp saab punaseks lingitud.

Olen ju koguja-tüüpi, kes meenutuste, sümpaatia ja nostalgia tõttu ei suuda tihtipeale kasutust kräpist loobuda. Olgu see siis elektronkiri või suvaline paberilipakas (isegi puuseeni ja kuivanud vildikaid leidus), kuhu midagi sirgeldatud. Kui see praht ikka midagi armsat meelde tuletab või paneb õhkama “oh, olid ajad!, siis nii pea ta prügikasti ei lenda. Mul selle tobeda harjumuse (?) pärast probleemgi, kuidas tähtsaid asju mahutada sahtlitesse, kus ees vähetähtsad asjad. Sügisel võtsin asja ette ning loopisin väga palju träna minema. Pärast seda mahtusid asjad paremini ära, kuid paar sellist südametut koristusbuumi oleks veel vaja korraldada. Ja seda nii sahtlites kui ka elektronpostkastides. Mäletamisväärsed asjad peaks niisamagi meelde jääma ju.