Insomnia

Mind hämmastab üks maagia. Tutvuste maagia. Maagia, kuidas kaks võhivõõrast, kes teineteise olemasolust aastaid ei tea, ühel hetkel kohtuvad ning sellest hetkest on nende elud pöördumatult muutunud. Nad kohtuvad, nende vahel tekib kontakt, nad hakkavad omavahel rääkima, suhtlema, mõtteid vahetama, nad veedavad koos aega. Neist saavad Sõbrad. Või Kallimad (aga sellest ma ei räägi).

Miks? Kuidas? …? Mis see on, mis just need kaks inimest kokku viib? Kuidas nad juhtuvad samal ajal samasse kohta? Mis ajendab neid omavahel kontakti looma? Kuidas nad teavad, et too teine on just see inimene, kelleta nad edaspidi elatud ei saa? Kas teavadki? Mida rohkem ma mõtlen sellele, seda müstilisem see mulle tundub. Et kaks võõrast inimest saavad juhuslikult (kas ikka… ? saatus?) tuttavaks ning  esimestest arglikult vahetatud sõnadest kasvab välja suhe, mis peab vastu aastaid või koguni aastakümneid. Kaks inimest saab teineteisele nii oluliseks, et nad ei kujuta ette, kui teist poleks… Mis nad ise siis oleksid. “Tänu sinule olen see, kes olen.” Kes poleks seda meist oma parimale sõbrale öelnud või temalt seda kuulnud?

Meie elust kõnnib läbi ju palju-palju inimesi. Kas need, kes meiega koos kõndima jäävad, ongi need õiged inimesed? Õiged sõbrad. Kes ütleb, et keegi kolmas kuskil maakera kulapoolel pole veel parem? Kas ongi? Mis annab aimu, et temast saab sõber? Kui sõbraga tülli minna, kas ta polnudki õige sõber? Või kui suhe mingil muul põhjusel hääbub? Tuhat miks-i. Müsteerium, millega saab/tuleb/peab lihtsalt leppida. Üks hea müsteerium. Sõbrad.