Tulekindlad puud. Jaa, need on täiesti olemas. Üritasin eile tund aega ahju all puid põlema saada, aga kui ei põle, siis ei põle. Isegi õde ei saanud neid põlema, kuigi tema on minust osavam, teeb ühe tikuga tule alla, kui minul läheb kaks-kolm tikku. Urrmurr!
Vahel, mõnikord isegi tihti, tahaks ära minna. Kuhugi mujale. Ja siis ma lähengi linna jalutama või sõbranna juurde või poodidesse kolama või mõne internetiühendusega arvuti taha. Tegelikult tahaks minna oma koju. Päris oma koju, mida mul veel ei ole. Ei teagi, millal ma sinna minna saan. Ma ei tea tulevikku nii kindlalt ette. Ühel päeval kindlasti ma kõnnin minema, ja mitte niisama, vaid oma pessa. Ja teie võite ka sinna tulla, siis joome teed või veini ja räägime ja oleme niisama. Ja siis kingib Kristel mulle kutsika, sest ma lubasin talle seda. Aga noh, seda vaatab veel. (Ma lubasin Kristelile kunagi ammu nalja viluks, et hakkan 30aastaselt piipu tegema, aeg-ajalt ta tuletab seda mulle meelde.) Kunagi jah…
Kas see on normaalne, et mul ikka veel/juba jälle on hommikuti kurk valus? Õhtuti muutub neelat(a)mine ka natuke valusamaks. Sai ju ravitud end igatmoodi, aga ei miskit. Olen ma enda suhtes hoolimatuks muutunud? Pauksonid kirjutasid Kalade kohta, et sel aastal tuleb kõik haigused kor-ra-li-kult välja ravida, et nad kroonilisteks ei muutuks. Eem, mingit kõri- või muud rääkimisorganitega seotud haigust küll ei tahaks saada. Lockets pastillid on hetkel kaasas nagu viis kopikat. Meepurk tühjeneb ladusalt. Küüslauku ma niisama ei taha, aga küüslauguleibade vastu poleks midagi (kas kutsud näksima? ;) Kuna juhendaja ka praegu tõbine, siis lükkasin igaks juhuks meie kokkusaamise edasi. Igaks juhuks. Et ma ise uuesti sirakile ei jääks. Tervist talle!
Hiljem: Mul on tunne, et vaatavaid silmapaare on liiga palju saanud. Tekib tahtmine pimedasse urgu pugeda, et keegi mind ei leiaks, ei näeks, ei kuuleks. Mina olen ju see tagasihoidlik ja arglik tüdruk, kes lapsena nääripidudel toolist kinni hoidis, sest kartis näärivanale luuletust lugema minna. Ja klassi ees laulda ka ei tahtnud. Ega loengutes kõige esimesse ritta istuda. Ma lähen minema. Nüüd kohe. Ja olen inkognito neil tänavail.
ma ei pidand objektiivsetel põhjustel kunagi klassi ees laulma. kuigi oleks laulnud küll.
aga missivõistlustel olid küll kõva tegija;)
ja mina miski ime läbi käisin kaks aastat näiteringis. just nimelt selle pärast, et ma kartsin kõike ja siis ma lihtsalt sundisin ennast hirmuga vastastikku. oli abi küll.
ma avastasin tegelt, et närv ongi see hea asi… ükskord, kui lasin end lõdvaks ja hakkasin laval olles inimesi vaatama, läksid sõnad meelest. pidin luuletusele ise lõpu mõtlema :)
Jaa, daki, klassi missivõistlustel olin ma tegija tots ;)
Õnneks on aastatega kartus rahva ees esineda ja tähelepanu keskpunktis olla kahanenud. Kõigest saab üle aja jooksul.
Mul ei olegi oma blogi. Mul on tunne, et mind vaadatakse liiga palju.
Ma olen pikka kasvu seepärast kindlasti. Ajaga läheb see tunne mööda.
Kuid hästi tasapisi.. Blogi ei olegi sellepärast, et mis veel kui
keegi loeks mu mõtteid, ajuti on need niigi erinevad teiste mõtetest.
Ja kui siis keegi midagi ütleks või mõtleks.
Parem on olla kui keegi ei tea.
Võibolla ise ka ei tea. Ei tea miks niimoodi enda olemust varjata.
Tegelikult on siiski hea tundeid jagada. Igaüheni jõuab see erispidi.
Nüüd ma siis olengi juba mõnda aega, selline, vist. Üsna kindlasti.
.
Tegelikult on su viimase sõnumi pealkiri nii ilus.
Selles on rohkemgi kui sa kirjutasid, loe seda kunagi hiljem.
okalokapik, ma ei tea, kes sa oled või kust tuled, aga sinu kommentaarid (ma isegi ütleks ütlemised) sarnanevad merelt puhuva tuulega. merelt puhuva tuulega, mis toob pisut soolakat hõngu sisemaale, kus muidu läppunud õhk.
ma loen seda kunagi hiljem kindlasti veel.