Tuiasin rohkem kui pool päeva linnas saapaid otsides. Viimasel minutil ostsin ühest poest üüratult kallid saapad, kusjuures ma pole enam kindel, kas need mulle nii väga meeldivadki ja sobivad. Küllap mul oli sel hetkel 70 kraadi palavikku. Lausa nutma ajab. Sama raha eest oleks saanud ühed teised saapad ja nt soodsa hinnaga teksapüksid. Ma olen väsinud, näljane, higine ja vihane.

Terve päeva jälitab mind jälle sama mõte. Ei anna rahu ega asu. Tahan sellest lahti saada. Lööge mind, kohe vägaväga kõvasti! Krtkrtkrtkrt!!! Ainult eine kleine Idiot mõtleb selliseid asju. Vaat, et sa homme endale nende mõtetega auku, kui mitte öelda hauda, ei kaeva. Miks sa piinad ennast? Na ja, du bist eine kleine Idiot.

Kummalisi asju toimub minuga: veidrad unenäod, (aasta)lõpulised mõtted, tahan-eitaha-tahan-eitaha tahtmised… Milleks? Milleks?

Aga lumesadu oli ilus. Tihetihe, mitte midagi ei näinud. Ja udu samuti: valge piimjas mass oli laotunud üle Anne kanali, kesklinna ja mujalgi. Nagu suremine. Nii valge, kuskilt kaugusest paistsid nõrgalt kutsuvad tuled. Valge udu. Lumeudu. Igavikuliselt ilus.

[Jah, ma tean, ma pole päris mina ise viimastel päevadel. Kas sellised meeleolud hakkavadki mind aastavahetuste paik kummitama? MIks? Mida teha, et neid poleks? Ma olen nii üksi iseendaga, isegi kui keegi kõrval on. Milleks mulle üldse see suur pidu ja pillerkaar, kui aastanumber vahetub? Mõttetu laaberdamine ju. Parem magage kodus. Et ma saaks üksi linnas jalutada.]