Talv on käes. Eks tead seda isegi. Küllap tead ka, et täna on esimene advent. Minule oli see paras üllatus, kui juba nädala keskel inimesed seda mainisid. Sügised ja aasta viimased nädalad mööduvad nii kiiresti, et arugi ei saa. Imelik on see, et aasta teist poolt mäletan ma paremini kui esimest. Ma eriti ei mäleta aasta esimesi nädalaid, mida tegin, kus käisin, kellega aega veetsin. Uduselt midagi meenub. Aga seda, mis toimus mullu samal ajal, mäletan palju paremini, kõik oleks nagu hiljuti juhtunud. Ehk on vahe nende sündmuste mõjul minule, negatiivsed asjad jääks justkui mälusse ankurdatult püsima. Hea… jääb ka, vahel aga mitte. Vahel on hea parem unustada, et endal kergem oleks. Et hea ei saaks haiget tegema hakata. Halb, mis varem haiget tegi, on lihtsalt üks valus mälestus, ent ta ei torgi nii väga. Või kuidas kunagi.

Uuel aastal võiks/tahaks/peaks uue lehekülje keerama. Või veelgi enam – uut peatükki alustama. Märgid viitavad sellele. Ah, mis märgid need ikka nii väga on! Faktid, et saan aasta vanemaks ja lõpetan ülikooli. Kuhugi tuleb edasi minna. Kuhu suunas? Millega, miks, kuidas, kellega…? Sada küsimust, mitte ühtegi vastust. Sada hirmu, mitte ühtegi kindlat teotuspunkti. Sada lahtist otsa, mis tahab kokku sõlmimist. Sada sõlme, mis tahab lahti harutamist. Jah, ma tean, et tuleb aeg, mil ma tean vastuseid ja kõik paika saab. Tee ja aeg tolle punktini kohutab mind. Mul on julgust vaja, tonnide viisi julgust. Siis saab hakkama. Nii ongi.