Mõned päevad tagasi veetsin mõnusa poolteist tunni L-ga Emajõe ääres kiikudes ja juttu ajades. Üks teema viis teiseni ning leidsime, et internetis suhtlemine, aga ka suhtlemine üldse, on kohati liiga lõdvaks läinud. Kergekäelisemalt kui varem pillutakse sõnu, mida hea tükk aega tagasi öeldi valitud inimestele. Visatakse mitmemõttelisi nalju, millest igaüks saab aru just nii, kuidas tahab. Kõrvalseisja ei pruugi tihti neist aru saada ning võib hoopis midagi muud mõelda nende naljategijate kohta. Mis ühele nali, see teisele tõde. Ja ütle mulle, kas pole siis kerge langeda ilusate, armsate ja soojade sõnade ohvriks, kui need hoopis teises tähenduses öeldud? Ütleja võib neid ka tõsiselt mõelda, kuid kuulaja veelgi tõsisemalt võtta. Oh, raske on näha sõnade taha, kui need võivad tähendada nii palju. Nii palju, et tagantjärele haiget teevad.