Eile rääkisin emmega nimedest. Ta ütles, et talle meeldib Anzori Barkalaja tütre nimi – Tähe Leen. Emme olevat tahtnud vanemale õele Leen nimeks panna, aga ei leidnud ühtegi sobivat nime juurde. Aga Barkalaja leidis. Minule meenus Andrise soov tütrele Arabella nimeks panna, ikka selle mereröövlitütre järgi. Aga kas ma oma pojale Taaniel võin panna? :D Mingi aeg meeldis mulle nimi Aksel, aga nüüd tundub, et see passib rohkem kassile. Hetkel polegi mul ühtegi meelepärast poisslapse ega tütarlapse nime välja mõeldud. Aga ega vajadust pole kah. Päris mitu head aasta kohe kindlasti mitte.

Kui minu nimest rääkida, siis lugu väga lihtne. Emale meeldis üks ja isale teine nimi, lõpuks sain mõlemad. Õdedel kummalgi üks eesnimi, kuigi neilegi olid topeltnime variandid vist välja mõeldud. Mina olen see õnnelik, kes kaks nime sai. Oma hüüdnime Evu tekkelugu ma ei teagi. Mind on lapsest saati pereringis niimoodi kutsutud. Hiljem hakkasid ka sõbrad mind nii kutsuma. Teismeeas tekkinud tuttavad-sõbrad eelistasid aga vaid esimese nime – Eva – järgi mind kutsuda. Mõned kutsuvad siiani Evaks. Algul oli harjumatu ning sõdisin vastu, et Liisa on ka, aga tolku suurt polnud. Nii olengi omadele kas Evu või Eva. Liisaks või Liisuks ei kutsu mind keegi, kuigi võiks ju ;) Eks ta ole, lapsel mitu nime.