Olin end diivanile pleedi alla kerra tõmmanud ja vaatasin “Inglite linna”, kui märkasin koibikut pleedi peal ronimas. Kust ta sinna sai? Nii märkamatult ja järsku ilmus. Suunasin ta ettevaatlikult mujale. Ühel hetkel oli ta mu vaateväljast kadunud. Vahtisin ringi, kuid ei näinud teda enam. Lootsin vaid, et pole teda kogemata lömastanud. Hiljem, kui film läbi ja ma teetassiga kööki läksin, nägin koibikut ukse juures põrandal. Ta tundus veidi abitu, uurisin, ega ma talle peale pole astunud. Kõik jalakesed olid alles ja terved. Polnud tal häda midagi, ronis mööda uksepiita üles.

Vihma ladistas. Kuulasin seda ja ei kurvastanud sugugi. Vihm peseb tänavad puhtaks, muudab õhu klaariks, kastab maad. Sa võid vihmas kõndida ja naeratada. Sa võid vihmas kõndida ja nutta, ilma et keegi aru saaks.

Mõtted, mis tõid väikese, vaevumärgatava naeratuse suule. Secret smile. Soojad, head, ilusad mõtted. Salajased mõtted.

Vihm on ju vesi. Ja vesi on elu. taevast sajab elu alla. Kas pole kummaline? Ja see kaob maa sisse, puudesse, taimedesse, igale poole. Osa veest jääbki maa sisse, osa aurab uuesti õhku, taevasse. Nagu hinged, kes sünnivad taevast alla maa peale, on siin oma aja ning kaovad seejärel kas põrgusse (maa sisse) või paradiisi (taevasse).

Jumalast loll ja kuradist tark.

Must ja valge hobune öösel koplis. Full m00n. Ma olen seda näinud.