Eelmise posti jätkuks…

Otsisin täna tennised kapist välja. Olin juba unustanud, et mul need kapis konutavad. Panin jalga ja tulin linna. Hea kerge kõndida, ja väga hipi- ja lapsemeelne samuti. Tuju läks kohe rõõmsamaks ja vabamaks. Tuju on täna parasjagu ja natukenegi rohkem rõõmus ja särav olnud. Nagu ma Maiale eile ütlesin: /…/ ja paar hetke hiljem juhtub pisiasi, mis kõik heaks teeb. Nii läkski. Olen nüüd täiesti korras ja jõuan särada, Maia, ära muretse. Naeratus. Naeratus ka selle peale, et meil olemised ja istumised ees.

Oeh, oma jutuga tahtsin jõuda selleni, et tennised ja kirjavahetus toovad lapsepõlve meelde. Mängud, igasuguste siltide ja paberite kogumine ja sõpradega vahetamine, kirjasõbrad, noortelehed, palju raamatuid, multikad, lastesaated, pühapäevased külaskäigud vanaema juurde, “Ruttu tuttu”-kirjaga öösärk, nukud, kollase glasuuriga jäätis, kroonised saiakesed nurgapealsest poest… Oh, seda on palju-palju, ja võiks olla veel rohkem. Lapsepõlve mängumaa. Lisaaega palun….