Kursaõde, kes magistrisse sisse sai, palus mul enda eest esimesse algoloogia loengusse minna. Mul polnud selle vastu midagi, ja nii ma läksingi rõõmsal meelel instituuti. Peale minu oli loengusse tulnud veel 5 inimest. Ootasime ligi veerand tundi, kuid õppejõudu ei ilmunudki. Ilmus hoopis insta sekretär, kes ütles, et täna jääb loeng ära ning esimene loeng toimub reedel. Nii lõppeski mu viienda tü-aasta esimene koolipäev.

Ausalt, ma tahan uuesti kooli minna. Tunnen puudust loengutest, kursakaaslaste mõnusast seltskonnast, suitsupausidest loengute vahel (osalesin passiivselt), lõunatest Söögitoas, kontspektide kirjutamisest. Koolis käies oli mingi rütm paika pandud: käisin loengutes, nende vahel või pärast neid ajasin omi asju või õppisin, õhtuti kohtusin sõpradega, veetsin aega, õppisin. Nüüd pean ise päevarütmi välja mõtlema, aga minul puudub säärane rütmitunnetus. Ma ei oska päeva produktiivselt planeerida. Ja nii need asjatoimetused-tööd edasi lükkuvadki. Kas peaks salaja loengutes käima hakkama, et rütmi tagasi saada?