Käes on juba sumeda suvekuu augusti teine pool. Natuke hirmutav, kuidas aeg läheb. Peagi on esimeste koolikellade aeg käes, justkui uue aasta saabumine. Aga mitte lihtsalt uue aasta, vaid valikute tegemiste, eesmärkide seadmiste, asjalikkuse aasta algus. Miks tundub just sügis ajana, mil kõik tulevikuplaanid peaks paika panema? Kui mul pole neid plaane ega eesmärke, kas olen hiljaks jäänud? Olen ma siis rumal, laisk ja lohakas oma edasise elu suhtes. Või isegi, kui mul on mingid ebamäärased plaanid olemas, ent nende täideminek ei sõltu ainult minust endast, kas olen samuti läbipõruja? Teemad, millel me ju ometigi ei räägi (Sinuga ju mitte, kokkuleppeliselt ;), sätivad end mu kukile istuma ja tasase järjepidevusega meelde tuletama, et suvi (aeg, mil on lubatud puhata ja natuke luuser olla) saab läbi ning on vaja taas tegutsema hakata. H i r m u t a v. Kooli lõpetamine, töö otsimine, lepingukohustuste täitmine… Vanad lõpud, uued algused. Miks ei võiks mõnusasti vanal lainel edasi seilata? Kohati on tunne, et kõik kaob: kursakaaslased, oskus õppida, teadmised, seltskondlikkus, kooliskäimise rõõm… Kas peabki nii olema, et mõne aja tagant lüüakse su elus jälle midagi laiali? Ning kui oskad ja suudad, õnnestub sul pehmemalt maanduda, mõned killud kokku koguda ja neid edaspidigi koos hoida. Elu nagu plahvatav puder.