Neli neiut saavad ööklubi ees kokku, kõigil rõõm taas üksteist näha. Klubi uksel küsitakse neilt dokumenti, sest nad on kõik väikesed naised – armsad, noored ja hästi säilinud. Klubi täitub rahvaga, väikesed naised sätivad end vipilikul platvormil nahkdiivanitele istuma ning juttu ajama. Korraga keeratakse muusika kõvemaks ja esimesed julged lähevad tantsupõrandale. Kuna rääkimine muutub valjeneva lärmi tõttu võimatuks, suunduvad ka väikesed naised tantsima. Tantsupõrandal on veel ruumi, kuid peagi tunnevad nad teiste piduliste küünarnukke ja lehvivaid juukseid. Jaa, pikajuukselisi tütarlapsi on enam kui küll. Suurem osa naissoo esindajatest on üles löödud kui viimsel pidupäeval. Kuid see ei häiri nelja väikest naist, kes end oma tagasihoidlikumas riietuses hästi tunnevad. Nad tulid siia ju tantsima, mitte paabulindu mängima. Muusika mürtsub, peolised väänlevad, hüppavad, vehivad, kõiguvad ja teab-mida-veel muusika taktis. Väikesed naised on osake sellest massist 3 öötundi, siis saab neile küll.

Ühel väikesel naisel on soov minna linnast välja Kellegi juurde. Autoga väike naine on nõus teda sõidutama, enne viiakse üks väikestest naistest koju. Maantee on pimedusse mähkunud, aeg-ajalt ilmub tee kohale suitsupilv. Kust need tulevad, jääbki saladuseks. Hall kass jookseb üle tee. Taevas on tähti täis, mida kaugemale linnast, seda rohkem neid on. Kohale jõudes jäävad autojuht ja kaasasõitja tähtedest pikitud taevast imetlema, kuni kolmas väike naine Kellegi juures on. Tähed on taevasse naelutatud, ükski ei kuku neist alla. Ega ka üles. Valgus, mis tähtedelt tuleb, on möödanik. Meie näeme tähtede minevikku. Ainult minevikku. Ööst lummatud väikesed naised saavad lõpuks loa tagasi linna sõita, kahekesi. Rebane jookseb üle tee. Mõne aja pärast ka teine. Suitsupilved tekivad ja kaovad taas. Telemast plingib oma sinist valgust, linn on inimtühi. Paari tunni pärast saab ööst hommik.