Kõndisin eile õhtul, õigemini südaöö paiku bot-aiast koju. Oma linnaossa jõudes oli kõik korras, kuid ühest põiktänavast alates oli pimedus. Elektrikatkestus, nagu hiljem teada sain. Aga üleminek valgustatud tänavaosast pimedasse tänavaossa oli midagi eriti lahedat. Nagu oleks Lava Taha läinud. Selja taha jäi tuledes Lava, ees olid pikad pilkased koridorid. Või oli see hoopis Saali minek? Pime Saal, kus ei istunud ühtegi vaatajat. Ja Lavagi oli tühi. Ainult mina olin seal olnud. Lavalt Lava Taha läinud. Või Saali.
Seal, kus laternad ei põlenud, oli pimedus valgem kui seal, kus laternad põlesid. Kas pimedus üldse saab olla pimedam, kui valgus põleb? Ja kas loomulik pimedus linnas on pimedam kui maal? Kui suveöödel maal või metsas ringi liikuda, tundub öö palju valgem kui linnas. Siis, kui linnas tuled ei põle. Kas pole? Valgem pimedus, pimedam valgus… Igas kohas oma. ÖÖpimedus, öövalgus. Suveööpimedus, suveöövalgus.
Varsti hakkab tähti sadama…
Ratas veereb mööda linna.
Päike loojub kürgete majade taha.
Päevajõgi voolab liivamaa kallaste vahel.
Keegi siseneb uksest, kust siseneda ei saa.
Keegi kannab kotti,
keegi kannab kübarat,
keegi kannab vihma.
Kott avatakse, seal sees on surm.
Keegi joonistab surma kõrgete majade taha nagu ämbliku.
/Aime Hansen
tuli see meelde praegu. see linna-osa, mitte see surma-osa. aga ma mõtlesin, et ei hakka meelevaldselt viimaseid lauseid ära ka jätma:)