Midagi uut polegi öelda. Teist nädalat kulgeb mu elu ringil ärkamine-tööle-tööl-koju-magama. Kaks nädalat veel sama jama. Nagu lõputu küünlapäev. Täna võtsin endale vabaduse netis istuda ja teie tegemistega kurssi viia. Pärast on mõnus läbi õhtuse kesklinna koju jalutada. Kesklinnast tunnen ma küll puudust, eriti Rüütli tänavast. Tööle-koju tarjektoor mind sinna kahjuks ei vii. Kuid ega sel teel, mis mind iga päev tööle-koju viib-toob, pole ka väga viga. Armsad vanad puumajad, klantspildilikult korras või võssakasvanud aiad, vahel mõni kiisu või kutsu tänaval luusimas, tammeallee – see on kena. Tunne oma kodulinna.

Aga… kuidas on võimalik sirgeid kive ringiks laduda? Niimoodi, et kivi pikem külg on ringi servaga paralleelselt (sai vist õieti :P). Iga päev ma juurdlen selle üle, aga pihta ei saa. [Vihje: mine vaata Kuperjanovi ja Kastani tänava ristis seda ringi/ohutussaart(?).]

Ilm tegi mulle täna meelehead. Tegelikult juba eile õhtul, kui vihmasabinas koju kõndisin. Ei teinud nagu väljagi, aga hea oli. Et sadas. Ja täna oli juba märksa jahedam ning vihmalõhn tungis esimesena ninna, kui uksest välja sain. Ilusad hallid, sinised, halli- ja sinisesegused pilved kondavad taevas ringi. Tuulekene jahutab väsinud keha ja meelt. Päike ei pista enam teravalt silma ega ähvarda mind kokku kukutada. Mitmepalgeline Eestimaa suvi.