Just nüüdsama sadas meeletult vihma. Lõpuks ometi. Taevas on ikka veel nii hall kui olla saab, kuid roosiaia poole vaadates näen taevas õhkõrna vikerkaart. Ei mäletagi, millal ma viimati vikerkaart nägin. Ilus on. Valkjad pilvelõngakerad, mis veidi lahti hargnenud, sõuavad üle vihmahalli taeva ning koovad kirevat vikerkaarekangast. Roosiaed rohetab ning need üksikud põõsad, mis otsustanud oma õied avada, säravad kui juveelidega kaunistatult kõige selle keskel. Loodus on kõige imelisem kunstnik.