“Mul on kahju, et ma ei suutnud ennast mõistetavaks teha. Mul on kahju, et see lõppes varem, kui oli iialgi alanud.” Mati neelatas ja vaatas talle otsa, “tavaliselt unustan ma su ära. Ma lihtsalt ei kohta sind pikka aega, on teised asjad ja teised inimesed ja oledki ununenud. See ei tule küll kergelt, aga küsimus on lihtsalt ajas. Ja siis ma näen sind kuskil täiesti juhuslikult ja kõik on jälle nagu enne.”

********************************

“Tegelikult tahaks ma midagi muud öelda, ma tahaksin öelda mida ma tegelikult juba ammu olen öelda tahtnud. Aga ma ei ütle kunagi. Miski mu sees sosistab vaikselt: “sellel pole mõtet, sellest ei tule niikuinii kunagi midagi, te elate liiga erinevat elu, pole mõtet, jäta järele.”

********************************

Imelik on kasutada sõna “lõppema” asjade kohta, mis pole kunagi alanudki. Oli Õhtu, Mil Maailmas Polnud Muresid.