Keegi on raamatukogus ja üritab suhtlemispsühhi eksamiks õppida, CV-d koostada ja kaaskirja kirjutada. Ja referaati ka lõpetada. Mina, ikka mina. No mis sa teed, kui mõte ei liigu. Pea on tühi. Kui mõni mõtegi tuleb, tundub see nii tobe ja mitte sobivat. Aga on vaja teha ju! Eks katsun pastakast (antud juhul küll kursorist või millest iganest) midagi välja imeda. Me don`t want to grow up. Miks täna enam nii hea ei ole kui eile? Mitte miski ei tule välja. Tunnen, et olen tööturul mõttetu tegija. Hah, mis tegija?! Noor ja roheline ja naiivne ja algaja ja loll… Jah, ma tean, et sa ütled nüüd mulle, et ma olen nii- ja naasugune inimene, aga … mis ma CV-sse kirjutan? Ei taha suureks saada, palun öelge, kust Pipi neid mittesuurekskasvamisepille sai. Ma nüüd tegudele. :)
Täitsalõpp ikka, mis nad teie kõigiga teevad seal. Aga ma selle kuu Cosmost (!) lugesin, et nii ei tohi mõenda (naeratus). Et ei saa hakkama. Sellepärast pidid mehed igal tahel tööle saama ja naised ei julgevat üldsegi proovida. Et ebapädev ja nii. Et nii ei tohi mõelda ühesõnaga. Cosmo teab (naer). Aga muidu. Tead. Varsti jama pole enam vastavat. Ja siis on suved ja asjad. Oota ära.
Konks nagu selles, et mul oleks juba suvest alates tööd saada. Muidu ei ela. Kool on osalt läbi (sügisel saab täitsa läbi, kui b-töö ära kaitsen) ja nüüd vaja edasi liikuda.
Kui midagi silma hakkab, saadan kohe edasi.
Suuuuuuuuur aitäh!!!!!! :D
raamatukogu on äge, tegelikult. parim koht õppimiseks.