Eile kasvasid pinged üle pea ja ma käisin kursaõdedega Püssikas üle väga pika aja. Vihtusime M-Lga tantsu, ja sai parem küll. Esko ja Voe ka rõõmustasid mu nägemise üle, tulid ukse peal juba vastu ja kallistasid. Väike rõõm oli. Natuke sai parem, kuna seesmine värin kadus ära. See oli juba paar päeva olnud, kartusega ootasin, mil see käte- ja üldiseks värinaks muutub. Vist ei muutugi, sest pinge langes veidi. Katsun omas tempos asjadega tegeleda. Kui veab, saan sedasi nihverdada, et lõpetan ikkagi kevadel. Teine variant on akadeemiline ja b-töö kaitsmine sügisel. Teen, kuis suudan. Väsimus on suur ja muremõtteid endiselt palju, aga tuleb olla ennastsäästlik, eks ju?! Teile kõigile palju edu ja jaksu oma toimetustega. Ärge alla andke, kui vähegi võimalik! Ehk paari päeva pärast jälle! :)