Pühapäev, 10.aprill 2005

On tänav. On pime, on õhtu. Maas lebab oranži värvi pulgakomm. Maha kukkunud või visatud. Emba-kumba. Sinna see rõõm jäigi, asfaldile. Möödub kaks rattasõitjat. Kaks jooksjat. Kaks purjakil meest. Kõnnin edasi. Valgest majast väljub neiu, talle tuleb vastu noormees. Nad seisavad lähestikku, nad on paar. Paar = kaks inimest. Teisel pool jalutab samuti üks paar, käest kinni. Järgmisest majast väljub veel üks paar. Naine on riides kui üheksakümnendate algusaastate etalon: mini-teksaseelik, T-särk, teksajakk, valged kõrge kontsaga kingad. Kaks, 2, paar. Aga…üks pulgakomm, üks mina.

Kas need mõtted jäävad mu meeltesse, enne kui väravast sisse astun; enne, kui tuppa saan; enne kui jõuan nad kirja panna? Või jäävadki nad sinna asfaldipragude vahele? Kas nad tulevad minuga kaasa või hajuvad ähmaseks mõttejäänuseks mu peas? Need õhtused mõtisklused, mis jalutades tulevad, kipuvadki olema vaid seal – tänaval pimeduses kõndides. Tihti, võib lausa öelda, et mitte kunagi ei jõua nad ka sinuni. Sinuni, kes sa oled teisel pool kuvarit, juhtmeid, bitte, juhtmeid, kuvarit. Nad on olemas – head ja pahelised, keerulised ja lihtsad, intiimsed ja kõikehaaravad, põnevad ja igavad, korduvad ja uudsed mõtted – aga nad ongi ainult seal. Kusagil seal. Kui ma leian ja suudan omale hoida, tulevad nad minuga ja võivad saada ka sulle teatavaks. Ei tohi unustada, kui väga me ka ei tahaks, kõike me nii kui nii ei saa. Las nad siis olla oma olematus olemises, kui soovivad. Tänavamõtted.

 Aitäh, sulle jri! Inspireerisid mind! Ja seekord ei kaotanud ma oma mõtteid. :-)