Mul oli mõte, millest kirjutada, aga nüüd on ta moondunud või kaotsi läinud teiste mõttetute mõtete seas. Nii palju veel mäletan, et see oli elust ja tõest. Vist meenub…
Mul tekkis küsimus, kas keerulist ja rasket elu elavad inimesed teavad elust rohkem kui need, kellele kõik lust ja lillepidu on. Kodutu Vanja versus alati kõik-on-nii-hästi :-) Rita. Kas elu hammasrataste vahele jäämine tähendab automaatselt, et sa tead, mis elu on; tead kõiki selle tahke, pisiasju ja nõkse? Kas vaikse, oma rada ajava, ent kõigega rahuloleva inimese elu pole midagi kannatajatate kõrval?
“Aga vaata, mida ma olen pidanud taluma ja üle elama…”. “Mida sina ka elust tead, sul ju kõik olemas. Ja sa pole pidanud selle nimel rabama, kõik on niisama tulnud.”
On see õiglane, et ühe inimese elu on rohkem elu kui teise oma?
Ma ise arvan, et igal inimesel oma elu ja igal inimesel oma tõde. Ongi vist mõttetu kaaluda, kelle elu on rohkem elu, kelle oma vähem. Sest igaüks elab nii, nagu elab.
Iga inimese elu on alguses puhas leht, mida ta oma kegmustega täidab ja kõigi lehed on elu lõpus erinevad, aga see ei tähenda tõepoolest, et kellegi leht oleks parem sellepärast, et ta rohkem kannatanud on..igal ühel on oma ja nii see olema peabki:)