Neljapäeva õhtul käisin kursaõe M. juures. Ta naases hiljuti Egiptusest ning rääkis muljetest (neid jätkus kella 4ni hommikul), täna sai ta pildid ka kätte, pärast lähen neid kaema. Ta oli reisist nii vaimustuses, et mul tekkis ka tahtmine sinna minna. Kunagi kindlasti. Suveks läheb M. Šotimaale kuhugi farmi tööle. Oleksin isegi mineja, kuid sel ajal tegelen veel lõputöö kaitsmise ja muu värgiga. :-(  M.-ga koos oleks hästi lõbus ükskõik kuhu maailma otsa tööle või puhkama minna, ma täitsa usun seda.

Üldiselt on lood nii, et olen oma bioloogilise kella taas ära rikkunud. Pole ju eriti normaalne ega tervislik poole ööni üleval (kella 1-2ni) passida ja siis pärastlõunal (vahemikus 12-14) ärgata. Aga tee, mis sa teed, vähemalt 10 tundi magan nagu tellitult täis. Ja ülejäänud päeva veedan nagu zombi, uimane ja haigutav. Õhtul tuleb väike eluvaim sisse, siis üritan veidi sissejuhatust kirjutada ning kell normaalsed-inimesed-lähevad-magama hakkan ma telekat vaatama. Appi, ma ei taha nii! Kuidas sellest nõiaringist välja saada? Kevad murrab ja uimastab.

Vahva on jälgida, kuidas iga päevaga tänavad üha enam kuivemaks ja lume- ning jäävabamaks saavad. Aga teatud kohtades, näiteks hoovis, läheb järjest porisemaks. Ülesanne: vali lume, vee, jää ja pori hulgast vähemalt kolm tegurit ning moodusta neist kõikvõimalikke kombinatsioone; tulemuseks saad Eestimaa kevade.