Hajevil – sõna, mis minu olemist täna eriti hästi iseloomustab. Jälle ei suuda ma keskenduda, jälle ei ole mu peas ühtegi mõistlikku mõtet ja samas on mõttekillukesi mustmiljon, aga ühtegi neist ei suuda lõpuni mõelda. Ma ei oska kusagil olla, istusksin nagu kuristiku kohal kiigel. Ootan, et keegi mu sealt ära viiks, kuid ei tea millal päästja saabub. Kui teaks, et tal läheb veel kaua aega minuni jõudmiseks või et ta ei tule üldse, naudiksin vaadet ega kardaks sugugi. Aga praegu on selline kahevahel olek, ei nii ega naa. Tahaksin seltskonda, kellegagi kohvitassi taga istuda ja maailma asju arutada või niisma jalutada. Samas ei taha kedagi näha ega rääkida, ei jaksa. Teeks üht, teist ja kolmandat (nt peseks pesu, koristaks tuba, õpiks füüsikat), kuid ei viitsi. Ja tervis ka paremaks ei lähe: ikka veel on nina kinni, kurk valus ja muidu löts olla. “Mis toimub?!” küsib Evu taneltatterlikult. Kes vastust teab, jagagu seda minugagi. Tänan! :-)

Ta on hea, väga hea sõbranna. Ohh, kui hea on temaga rääkida, kergem on olla. Ma peaksingi rohkem rääkima, asju endast välja saama. Kui vaid oleks võimalik ükskõik, mis ajal tema juurde minna ja rääkida. Aga ta elab linnast väljas ja arvuti taga ka alati pole võimalust olla. MSNis rääkimine pole ka päris sama, mis silmast silma. Ent hetkel sobib ka nii. Ja ma täiega loodan sellele, et homne päev on alati parem kui tänane. Lootust peab ju olema, muidu pole mõtet ollagi. On ju?! Homme paistku päike või möllaku tuisutuul, kuid rõõmsamaks saagu mu meel!