Olen endiselt nohune ja näen välja nagu kuivale jäänud kala, kes õhku ahmib. Sest ma ahmingi vahepeal suu kaudu hingata, ninast ei taha häste läbi tulla. :-P Aga see selleks.

Täna tundus, nagu tuleksin esimest korda loengusse. Nii kaua pole ühtegi loengut olnud, et väike närv tuli sisse. Õnneks jõudsin õigeks ajaks (ma ju krooniline hilineja). Varsti liigun Tiigi tänavasse, et suhtlemispsühholoogia loengut kuulama minna. See on midagi mu enda jaoks. See kukeaasta on üldse ainult mu enda jaoks. Ma pole kukeaastal sündinud, kuid üritan selle aasta endale pühendada. Sest nii kui nii tuleb mul iseendaga kõige enam vaeva näha. Väike ego upitamine.

Vastalasõit jääb vist ära (minul endal), sest külm ilm ei meelita sugugi liugu laskma. Kuklid on küll plaanis. Huvitav, kas liu ärajäämine tähendab, et järgmisel visiidil juuksuri juurde lasen jälle pika patsi maha lõigata? Mitte poisipeaks, aga märgatavalt lühemaks? Tont seda teab…

Pikka liugu (loodetavasti peapõrutusteta) ja vist head kukeaastat ka! :-D